reede, 4. juuni 2010

Muinasjutuline kotike:)

Saingi lõpuks mahti oma kotist (sadu) fotosid teha. Valisin neist nüüd parimad välja, et te kõik näeksite, millega ma siis hakkama sain :) Alustuseks kirjutan väikese loo koti tegemisest ja ideest endast.

Juba ammu mõlkus mul mõttes teha üks omanäoline ja ilus kotikene. Jõudsin isegi mõttest natuke kaugemale ja tegin kotile sangadki valmis, aga koti endani ma ei jõudnudki ning unustatud see kõik lõpuks oligi. Aga siis tuli kevad ning ilmad läksid ilusamaks ja lilled hakkasid üksteise võidu õitsema ja mõtted rändasid taaskord kotini. Netis käsitöökotte otsides ja vaadates sattusin Marianne käsitööblogi peale ning leidsin sealt palju imeilusaid kotte. Üks neist viis mind lausa hullumiseni. Kohe tekkis soov endalegi sellist saada. Selgus, et see kott oli tehtud Craftwerk'i kotimeisterdamise ühisürituse "Raamist väljas" tarvis. Midagi nii ilusat nagu see kott polnud ma ammu näinud. Pidin ennast hea mitu päeva maha rahustama.
Kui olin ennast lõpuks kogunud, siis hakkasin salaplaane hauduma ning lubasin endale, et teen kah miskit järgmise teema Elu on lill on lill on lill jaoks. Tegemist on huvitava projektiga ning soovitan soojalt teistelgi käsitöölistel sellest osa võtta.

Mis mind koti tegemisel inspireeris?
Sel kevadel on mul eriti südamelähedaseks värviks helesinine ning mulle on kunagistest ajalootundidest meelde jäänud Rokokooajastu imeilus arhitektuur. Täpsemalt need põhivärvid - kuld (hõbe), valge ja helesinine.
Teiseks ei saa kevaditi kohe kuidagi mööda vaadata ilusatest kirsipuuõitest ning kolmandaks nägin mõnda aega tagasi võrratult "pehmeid" pilvi.
Vot taolised pildid ilmutasid pidevalt ennast mu vaimusilmas...


... ja mängisid suurt rolli koti väljanägemises.


Selline ta siis on.

Algselt heegeldasin valge lõngaga koti (mõõtudega 30 x 20 cm) plaanides sinna hiljem paeltikandiga lillekesi teha. Seda tehes või õigemini proovides selgus mulle, kui algajale käsitöölisele, et jämedakoelisele pinnale on võimatu pisikesi detaile loomutruu väljanägemisega tikkida. Seega olin sunnitud muid lahendusi proovima.
Nii saigi mindud kohalikku käsitööpoodi vildi järele. Minu õnneks sain sealt piisavalt valget villaloori ning asusin usinasti netist viltimisõpetusi otsima. Leidsingi ühe, kus õpetati igasugu erinevaid tehnikaid. Aga neid õpetusi oli lihtsalt niiii palju ja niiiii pikad ning mina olin niiiiiiiiiiii kärsitu ja ma lihtsalt leiutasin välja oma tehnika. 
Võtsin villaloori otsa kätte ning hakkasin rahumeeli seda koti külge õmblema, et jäeks selline pilvine väljanägemine. Kui villaloor külge oli õmmeldud, hakkasin kohe sinna peale tikkima, aga OH HÄDA!!! Suu ja silmad olid villakiudu täis ning seda tuli muudkui juurde. Pidin sellest kuidagi lahti saama.Õnneks avastasin õpetuse "viltimine pesumasinas".Nii ma siis keerasin koti koos padjapüüriga suureks vorstiks kokku ja toppisin masinasse. Kartsin, et tulemus jääb kohutav, aga suureks üllatuseks nägi see välja pea, et paremgi, kui algselt. Selleks päevaks oli  käsitööga lõpp.




Järgmise sammuna hakkasin siis kauaoodatud tikkimisega tegelema. Kõigepealt sai oksad tikitud, siis proovisin okstele küll roosade, küll roheliste helmestega õisi teha, aga lõpuks võitsid hoopis helesinised lihvitud klaashelmed ning helesinised suured seemnehelmed.
Algselt oli plaanis viiest helmest igale õiele kroonlehed teha, aga need helmed olid üksinda palju ilusamad. Lihtsalt oli vaja paar lõheroosat seemnehelmest neile kaaslaseks panna ja olidki õienupud valmis:)




Nüüd oli vaja konkreetseid lillekesi kah kotile teha ning kuna ma ei tahtnud koti välimust väga kirjuks ajada, siis sai need tehtud juba kotil leiduvates toonides lõngaga.




Nüüd jäi veel sangad valmis meisterdada. Nagu tellitult tuli Helmehaldjasse müüki parajas suuruses ning toonis seemnehelmeid ning saingi lõpuks pärliusse tegema hakata. Tegelikult olen ma koti sangade üle väga uhke:). Arvan, et see oli päris hea idee pärliussid sangadeks panna:)

Järele jäi veel kaks tülikat tööd - vooder ning kinnitus.  




Voodriga läks õnneks. Sain odavmüügist olematu hinnaga praakpadjapüüri ning palju õmblemist sellega polnudki. 
Kinnitusega see-eest läks kauem. Mõtlesin pikalt, mida selleks kasutada, kui mulle meenusid minu lemmikud - marmorhelmed. Helmeid (mida ma juba hellitavalt mummukateks kutsun) vaadates tulid mulle meelde need nõukaaegsed patsikummid mummudega, kus siis ühes otsas oli üks mummu ja teises otsas teine või rohkemgi. Ideaalne lahendus!!! - mõtlesin ma. Nii saigi taoline kinnitus tehtud. Ainuke erinevus on see, et minu kotil on ühel pool kaks mummut ning teisel pool on kumminiidist heegeldatud aas.




9 kommentaari:

Liska ütles ...

Tere Ingrid,
Suurepärase meistriteosega oled hakkama saanud selle koti näol :)
Olen ka su teisi töid vaadanud ja kuigi neid käsitöötehijaid ja -blogisid on praegu suhteliselt palju, on sinu käekiri mulle kõige rohkem meeldima hakanud. Sul on väga hea maitse asjade kokkusobitamisel :)!
Edu edaspidiseks!
Liisi

Anonüümne ütles ...

Tsau. Ma võin ju ühe mütsi valmis heegeldada, aga sinul on ikka annet. Imeilus kott:) H.

Ingrid ütles ...

Aitäh teile heade sõnade eest:).Pärast sellist väsitavat meisterdamist on tore positiivset vastukaja saada.

Margit K. ütles ...

Tõeliselt kaunis kott!!! Väga, väga, väga meeldib!! Sinised helmed on seal nii armsad. Ja villaloor ka väga pilvise olekuga. Sangad ka muidugi kaunit värvi! Ühesõnaga - ILUS!!

J. ütles ...

Nii imeilus ja sangad on tõesti nagu sinu kaubamärk kohe. Ma salaja soovin nüüd endale ka sellist iludust :)

Arella ütles ...

Imeilus kott! Ja loomeprotsesside kirjeldusi mulle meeldib lugeda!

Ingrid ütles ...

Ma tänan. Teie kommentaarid teevad mind nii rõõmsaks, nii rõõmsaks:):):)

Unknown ütles ...

Oo, tõeline iludus! On õhku ja õrnust ja mida-kõike-veel.
Sangad on kui täpp i-l, sobivad imehästi.

Suur tänu osalemast ja uued teemad juba ootamas :)

Laura ütles ...

Väga armas ja õrn! Väga ilus, tõepoolest muinasjutuline:)